Väike tüng

Täna, inglise keele tunni alguses Priit küsis, kas meil on täna töö või. Meie Adele ja Liisiga kohe, et loomulikult on! Priit: "Tegelt!" Meie: "Jajaa, ja essee pidi ka veel kodus valmis kirjutama, 17. sajandi Inglismaa ajaloo kohta, sul on tegematta või???" Priit kahtlevalt: "Te teete nalja...Või ei tee või?" Meie ikka tõsimeeli: "Ei teee! Kuidas me suudaksime NII tõsiste nägudega nalja teha! Ja üldsegi, sa istud esireas, kas sa tõesti ei kuule, mida õpetaja räägib või, Priiit!" Priit: "Jajah, te teete raudselt nalja!" Mina: "Me EI tee nalja! Paul, sul on ka ju tehtud!" Paul loomulikult läks asjaga kaasa ja ütles jaaa.
Klassi tulid Kaarel, Braien ja Raul. Priit küsib nende käest, et kas jäi siis õppida? Meie kohe, et "Jäi ju!, see essee, Reported Speechi pidi kasutama ja värki." Poisid ka "jaa jäi, loomulikult jäi!" Raul ka kohe: "APPII!! Mul on ju tegematta!! Ma hakkan kohe tegema!"  Priit suures paanikas ja segaduses jookseb klassist välja uurima, et kas ikka jäi või. Saab jaatava vastuse.
Vahepeal tuleb klassi veel inimesi, neile selgitame ka veits olukorda, enamus saavad lihtsalt pihta ja tulevad asjaga kaasa. Priit tuleb tuhinal tagasi. (Natuke kahju hakkas teisest juba) Kõik uurivad, "mis asja?? Sul on tegematta või?? Tisler ju veel ütles ka, et mitte mingit vabandust ei ole, et tegematta, PEAB olema tehtud! Isegi põlvili paludes ei aita! Ta ütles mitu korda veel, kas sa TÕESTI ei kuulnud või?" Priit juba olukorraga leppinud: "No jah, ju saan siis kahe või midagi..." Meie "No, palu vabandust õpetajalt, kui ta klassi tuleb, äkki ta siis on leebem." Liis: "Jah, mine põlvita ta ees ja palu vabandust!"
Tuleb siis õpetaja klassi, Priit kogeledes: "Jamh, et ee.. õpetaja... see kodune töö, et mul tegematta..." Kõik hakkavad automaatselt vihikuid ükshaaval viima õpetaja lauale viima. Tisler: "Misasja? PRIIT! Kuidas sul tegematta on. Näe, kõik toovad oma vihikuid ju!"  Lappab vihikud läbi ja lausub: "Kõigil esseed missugused, mis mõttes sinul tegematta on? Ise istud esireas, ma ju eile viimase asjana ütlesin veel ka, et tehke KINDLASTI valmis see!" Priit: "no jah... jah, mis teha.." Õpetaja: "No ma annan praegu vihikud tagasi, et järgmine kord võtan ära ja kontrollin!" Vihikud peaaegu jagatud, Priit üsna nukker, Tisler viimaks ütleb: "Kuule, rahune maha nüüd, tegelikult ei jäänud midagi ja ma läksin lihtsalt asjaga kaasa!" Priit: "Tegelt? Minee!" Natukese aja pärast lisab: "Aga ega ma sellepärast oma juukseid ikka maha ei lõika!"


Me ei leppinud omavahel midagi kellegagi kokku, asi tuli lihtsalt sujuvalt ja kõik läksid asjaga kaasa. Vabandust, Priit, ma loodan, et sa väga kuri pole! :)